Digitahe on kodanikuliikumine, mille eesmärk on luua Eestis vanematele täiskasvanutele süsteemne regulaarne ja poolprofessionaalne digioskuste arendamise võimalus. Digitahte algatusrühma kuuluvad (september 2026 seisuga) Mari Joamets, Kristiina Kaareste, Evely Kozlov, Eike Käsi, Tiina Tambaum, Ants Veetõusme, Daire Lüüs, Leelo Ainsoo.

Probleem

Eestis on põlvkondade vahel märkimisväärne digilõhe.

Interneti mittekasutajaid on vanuserühmas

55–64 (vanem tööiga) iga kümnes (10%)

65–74 (noorem pensioniiga) iga kolmas (30%)

75–84 kaks kolmandikku (65%) (SHARE Eesti, 2022)  

Uuringud näitavad, et probleem iseenesest ei kao. Mida kättesaadavamad on digivahendid, seda suuremaks areneb digilõhe.

Vanemaealiste digioskused ei ole staatilised nagu jalgrattasõidu oskus, vaid dünaamilised. Eestis vanemate täiskasvanute subjektiivne hinnang oma digioskustele ajas pigem väheneb. Digivahendite kasutajad pigem ei arene edasi: vilumus küll suureneb, kuid uusi oskusi juurde ei tule. On neid, kes lõpetavad kasutamise (perioodil 2015–2022 vanuserühmas 65–74, kelle oodatav eluiga on keskmiselt 15 aastat, lõpetas kasutamise 6%).

Digilõhe ei ole ainult üksikisiku heaolu probleem. Vanemate täiskasvanute mahajäämus mõjutab peresid, kogukondasid ja kogu majandust. Näiteks Eesti üldhooldekodudest tegid 2025. aastal 2/3 dokumendihaldust paberil ja 57% ei kasuta andmevahetuseks Terviseportaali. Ettevõtete tehnoloogia mittekasutamise esimene põhjus on töötajate madal digipädevus (68%) ja umbusk tehnoloogia suhtes (24%) (Hein & Helmeste, 2025). Digitahte initsiatiitvrühma liikmed Eike ja Ants on mõlemad kogenud, kuidas perearsti vähene vastuvõtuaeg kulub arvutiprogrammis orienteerumisele ja haigusloo ühe näpuga sisse toksimisele.

Eesti Heaolu, Haridusvaldkonna, Digiühsikonna arengukavades on probleem markeeritud, aga meetmeid ei ole. Vanuserühm 75+, kes moodustab 12% täiskasvanud elanikkonnast, on välja jäetud nii strateegiatest kui riiklikust statistikast. Vanemate täiskasvanute digioskuste arendamine on jäetud inimese enda vastutuseks, koolitustegevus on projektipõhine ehk ebaregulaarne ja juhuslik.  

Lahendus peab olema strateegiline

Juhendamine peab olema lähedal (kättesaadav), regulaarne, süsteemne, didaktiliselt tõenduspõhine, professionaalselt korraldatud ja vähemalt poolprofessionaalselt läbi viidud. Juhendamine ei tohi jääda amatööride vastutuseks (pered, ettevalmistuseta kogukonnaliikmed).

Uutel tehnoloogilistel arendustel peavad olema demoplatvormid, kus harjutada.

Arendustes peavad algusest peale olema kaasatud vanema sihtgrupi esindajad. Testimine sihtgrupis ei tohi jääda tegemata.  

Olemasolevad ressursid ja puuduvad ressursid 

Eestis saab digimentoriks õppida TLÜ e-kursusel „Kogukonna digimentor“ (4 EAP).

Eestis on hajus rahvaraamatukogude võrk, kus on aastakümneid pakutud digiabi, kuid raamatukogudel pole digimentorite tööks eraldatud ressursse (lisatöö aeg, palk, õppimiseks sobivad ruumid, töötaja oskused ja nende pidev arendamine).

Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus kohustab omavalitsusi alates 1. jaanuarist 2027 käsitleda vanemaealiste valdkonda oma arengukavades. Digioskuste süsteemse arendamise käivitamine sobib hästi selle arengukava teema sisustamiseks.

Probleem, millega peavad digitahte liikumises osalejad professionaalselt tegelema, on sihtgrupi enesediskrimineerimine.